Resto arvustus: restoran Wicca
Elustilist külastas ühel novembrikuu nädalavahetusel Laulasmaa spaahotelli ja restorani Wicca ning kuigi sellest on juba aega möödas, on lummus jäänud just restoran Wicca külastamisest kestma. Kuna häid elamusi ja positiivseid kogemusi tuleb ikka teistega jagada, siis toome oma kogemuse ka Elustilisti lugejani.
Restoran Wicca asub Laulasmaa spaahotellis ning tutvustab ennast nii: “Kauni merevaatega a la carte restoran Wicca hurmab hõrgutavate roogadega, milles on tunda peakokk Angelica Udekülli tähelepanu. Road valmistame eelkõige Eestimaal kasvanust, menüüs on aukohal kodumaine värske kala, vabas looduses kasvanud lihaveised ja kodulinnud, samuti eestimaine juur- ja puuvili ning kõik söödavad metsaannid, mis annavad roogadele oma salapära ja väe. Võrratu menüü on tõstnud „Wicca” juba viimased neli aastat Eesti 50 parima restorani sekka.”
Angelica Udeküll. Foto: www.laulasmaa.ee
Koos Laulasmaa spaahotelli broneeringu kinnitusega tuleb meile emailile ka soovitus õhtusöögi soovi korral tellida laud restoranis Wicca ette. Saadame päringu kodulehelt paar päeva enne hotellikülastust sooviga broneerida neljast lauda andes ühtlasi ka teada, et seltskonnas on kaks last. Kuna tegemist on laupäeva õhtuga, siis on restoran juba tihedalt täis broneeritud ning meil ei õnnestu saada lauda meile soovitud kellaajaks. Küll aga pakutakse lahkelt tund aeg varasemat kellaaega, mis meile sobib ka suurepäraselt. Suhtlus emaili teel restoraniga on kiire, sujuv ja soe ning tekitab tunde, et oleme oodatud.
Jõudes mõned minutid enne kella 18 restorani, on restoranis mõnusalt vaikne, hubane ja rahulik. Paaris lauas on ka külastajaid, kes samuti peamiselt lastega. Meid teenindab meeldiv noormees (kelle nime kahjuks ei mäleta), kes on professionaalne ja tähelepanelik, selgitab ja soovitab ning on kiire ega lase oodata.
Restoran Wicca
Peatselt üllatab restoran meid peakoka tervitusega, milleks on neljajuustukreem granaatõuntega. Granaatõun on juustukreemile üllatavalt heaks lisandiks lisades juurde sobivat värskust ja hapukust. Meie 10-aastane tütar kiitis ning sõi ka noorema õe portsu ära.
Eelroogadest sai tellitud pardisupp röstitud suviste juurviljadega ja pardipalliga ning lõhe tartar röstitud briochel, kadakasuitsu lõhe, kadakamarjamajoneesi, väikese rohelise salati ja jääkülma kadakanapsuga. Lapsed tellisid kanakotletid ja kartulitambi koorese kastmega ning makaronid lihaveise hakkliha ja riivjuustuga.
Eelroogadega samaaegselt saabusid lauda ka lasteroad, mis andis meeldiva teadmise, et köögirahval on prioriteedid paigas ehk nad teavad, et väikeste kannatamatute külastajate eest tuleb esmajoones hoolt kanda.
Toidu kõrvale pakuti kohapeal küpsetatud seemneleiba, kukleid ja saia koos ürdivõiga, mis olid nii maitsvad, et pidi ettevaatlik olema, et neist eraldi kõhtu täis ei sööks.
Kuna laste poole pealt oli kuulda ainult kahvliklõbinat, ja ei mingit toiduga vigurdamist, siis said täiskasvanud nautida eelroogasid, mis olid nii võrratud, et võtsid lihtsalt mõmisema. Teate, see on see hetk, kui mingi asi on lihtsalt nii hea ja nauditav, et tunned iga keharakuga, et elu on ikka täiega lill. Kõik maitsekooslused olid nii lummavad ja täiuslikud. Pardisupi leem oli nii selge ja rikkaliku maitsega, lisandiks värsked juurviljad, mis panid aknast välja vaatama justkui otsides südasuve ning supile lisatud pardiliha pall oli nii pehme ja maitsev. Kogu pardisupi kooslus tekitas soovi minna kööki retsepti küsima. Lõhe tartar oli kui iga kalasõbra unistus, mille iga suutäis maitses luksuslikult ning jääkülm kadakanaps pani eelroale ilusa punkti.
Lapsedki sõid isuga taldrikud tühjaks ning kommenteerisid: “Emme, see on sama hea toit kui sinu tehtud.” Seda võib väärikaks komplimendiks lugeda mõlemale poolele.
Pearoogadest tellisime ürdivõiga küpsetatud kodumaise vuti meresoolaga röstitud juurviljade ja tummise vutileemega ning kergelt suitsuse põrsa seentega, lisandiks kamaraga krõpsud, võis smooritud kartul ja suvine seenekaste. Pearoad nägid tõeliselt isuäratavad ja kaunid välja. Kergelt suitsune põrsas oli nii pehme, et lihtsalt sulas suus, kontrastiks mõnusalt krõbedale põrsakamarale ja kamaraga krõpsudele. Lisandiks seenekaste, värsked kartulid ja punased sõstrad, mis oleksid justkui otse metsast-peenralt-põõsast korjatud, mmm…
Pearoa taldrikul oli nii palju erinevaid komponente, mis hoolega tehtud, maitselt suurepärased ja ühtisid peakoka lubadusega hoida aukohal kodumaist värsket toodangut, kuid eelroast saadud maitsenaudingut pearoog siiski ületada ei suutnud.
Magustoiduks tellisime pannukad jäätise ja marjakastmega ning jääkülma vaarika-toorjuustukoogi. Taaskord oli tunda, et peakokk teab, mis lastele maitseb. Toorjuustukoogil tasakaalustasid värsked vaarikad koogi magusust andes külmale koogile juurde sobivat värskust. Pannkoogid maitsesid kui kodus tehtud ning värske maasikamoos lennutas meid meenutustega sooja suveaega maale vanaema juurde.
Märkamatult oli taustaks tekkinud elav muusika klaveri saatel ning lauad täitunud külastajatest tekitades restorani mõnusa laupäevaõhtuse sumina. Kui ka tahaks sellest õhtusöögist leida midagi, mida kritiseerida, siis ei õnnestu, sest tegelikult oligi kõik täpselt nii nagu pidi. Meie jaoks olid sel õhtul kõik asjaolud väga hästi paigas – mõnus hubane interjöör, meeldiv teenindus, suurepärased toidud, mis ületasid igasugused ootused ning parim seltskond. See on just see, mis teeb elu mõnusaks.
Tulenevalt oma asukohast on restoran Wicca külastust võimalik kombineerida erinevate tegevustega lähiümbruses – külastades Laulasmaa spaahotelli või veekeskust, nautides erinevaid kontserte, ilusat liivaranda ja männimetsa või matkaradasid, kuid kindlasti on restoran Wicca väärt võtmaks ette sõitu Laulasmaale ka lihtsalt suurepäraste maitseelamuste saamiseks.
PS. Olgu välja öeldud, et Elustilist külastab kohvikuid ja restorane “tavalise kliendina” restorani teadmata ning tasulise reklaamiga tegemist ei ole.
