Kui Sinu väikesest lapsest saab täna koolilaps
1.september on tähtis päev, kuid kõige tähtsam on see väikestel, kuue- ja seitsmeaastastel lastel, kes alustavad täna kooliteed.
Mis emotsioonide ja tunnetega seisab silmitsi väike laps, kui temast saab koolilaps ning kuidas saavad lapsevanemad teda sel teel toetada, sellest Elustilist täna kirjutabki.
Iga ema või isa, kes saadab last esmakordselt kooli, aimab, et esimene koolipäev tähendab lõppu ajale, mis ei tule enam kunagi tagasi – väikelapse aastad on möödas.
Väikese uudistaja kujutlusmaailma vallutavad nüüd kaks uut hiiglaslikku rahnu, mis jäävad tema tähelepanu hõivama veel paljudeks aastateks – kool ja sõbrad.
Esimese klassi õpilane ronib seoses oma kooliminekuga justkui mitu numbrit suuremasse ülikonda. Kui talle on antud ülesandeks homseks oma nimi päevikusse kirjutada (mida ta väga hästi oskab), siis teatab ta tähtsalt, kui kutsud teda oma mänguasju ja riideid kokku panema: “Ma ei saa, mul on koolitöö teha!”
Koolilapsena on su senisel väikesel pojal või tütrel kuhjaga tegemist, kui ta püüab tema ellu tulnud uue, tähelepanuväärse situatsiooniga toime tulla. Talle võib ootamatult tulla peale metsik tahtmine kõik oma asjad korda seada, kõik pliiatsid ära teritada ja kõik õpikud-vihikud ümber tõsta teise kohta. Ta võib oma toa uksele riputada suure sildi vigase õigekirjaga Sisenemine keelatud ja lisada juurde oma vastuvõtuajad.
Sa võid leiad ta endale karme käske jagamas: “Ma pean tingimata meeles pidama… Ma pean iga päev tegema… Et ma nüüd ometi ära ei unustaks…”. Ka sulle loetakse sõnad peale, et sa talle tema tähtsaid asju meelde tuletaks.
Seitsmene laps on küllalt iseseisev ja ta on varmas seda teistelegi meelde tuletama, kuid piisab vaid korra kukkumisest ja põlve ära löömisest, kui ta taas vägagi väikseks muutub. Kui päeval suur ja südi, siis öösel võib kiusata hale pimedusehirm.
Seitsmeaastane laps asub keset tormilist arengut. Ta jätab väikelapse aastad seljataha, ja see muudab teda. Tema paha tuju avaldusi peaks võtma märguandena, et midagi on vaja ette võtta. Ta ei suuda ise oma pingetega toime tulla ning võib raskelt solvuda. Ja mis puutub mossitamisse, siis selleks jätkub tal kõva visadust. Ta võib ähvardada ära kolida ja võib ka päriselt astuma hakata jättes vanemad endale küsimärgina järele vaatama: Paha tuju küll, aga kas siis sellepärast peab kodust minema jooksma…
Värske koolilapse pinged võivad väljenduda lakkamatus rahutuses, mis triivib teda palavikulisele tegutsemisele või vastupidi, ta istub vaikselt ja kogub pilgu tumenedes kõik emotsioonid endasse.
Kuidas saada oma seitsmeaastast last end pingetest lõdvaks laskma? Kutsu ta enda juurde, tee lihtne ettepanek: “Tule istu natukeseks siia minu juurde”. Kui ta võtab istet, siis järgnevast vestlusest võid ühtteist välja noppida, mis tema väikeses, muljeid pungil peakeses toimub. Kuula teda ja anna talle nii palju aega, kui ta vajab. Kui ta saab sinuga oma tunnetest rääkida, mõistab ta paremini ka iseennast. Kui ta aga keeldub, siis proovi teda natukeseks istuma keelitada pakkudes rahulikult nautimiseks maitsvat einet. Taustaks pane mängima rahulik muusika.
Seitsmeaastane laps vajab reegleid. Anna talle igapäevaseks täitmiseks väikesed, aga kindlad ülesanded. Anna lapsele valik, mida ta ise teha eelistab. Tõenäoliselt sa pead talle algul päevast päeva rääkima, et koolikott tuleb õhtul valmis panna; pidžaama väel ei saa kooli minna; hambad tuleb enne kooliminekut ära pesta; pluusi varrukad ei ole suu pühkimiseks jne;
Värskete aabitsajüngrite seas on levinud ka asjade unustamine. Koti, mütsi ja oma teiste asjade unustamine ja jätmine ei-tea-kuhu, võib saada sagedaseks teemaks teie kodus. Hea, kui ta ise koolist koju jõuab ja ennast bussi ei unusta! Riidlemise asemel tasub lapsega nõu pidada ja proovida asja ka huumoriga võtta. Sa saad last aidata aktiivselt kuulates ja arutades, mida järgmine kord teha, et paremini läheks.
Uusi kohustusi lisandub koolitee algusega väikesele lapsele palju, seega vajab laps tasakaalustamiseks ka piisavalt aega mängimiseks, puhkamiseks ja uute sõpradega koosolemiseks. Samuti peab oma väikest, seitsme aasta vanust last, täpselt samuti nagu varem hellitama ja sülle võtma.
Sinu laps on astunud uude, iseseisvamasse eluetappi, mis paiskab segi kogu teie pere senise elurütmi. Oma armastuse, toetuse ja huumori najal saad Sa teda juhendada tema targemaks ja tublimaks saamise teel.
Õppimishimulist kooliteed!
Allikas: “Kooskasvamine” /Anna Wahlgren/
