ITA EVER 88: 10 hetke armastatud näitleja elust
Meie armastatuim näitleja ja Eesti teatri grand old lady Ita Ever saab 01.aprillil 88-aastaseks. Ta ise on naljatades öelnud, et kuni 95. eluaastani on naise parimad aastad: “Pärast seda hakkab juba keskiga tulema.”
Elustilist toob oma lugejani 10 hetke värvika ja armastatud näitleja Ita Everi elust.
Ita Ever (Foto: Toomas Volkmann)
– “Kõige romantilisemad lapsepõlvemälestused on mul suvest Järvamaal. Olin 12aastane ja vanemad viisid mu maale kaugete sugulaste juurde sõja jalust ära. Seal ma õppisin rukist siduma ja loorehaga sõitma. Mäletan, kuidas me mängisime aida all värviliste klaasikildudega ja hommikul ärkasime lakas selle peale üles, et siga nühkis ennast häälekalt vastu laudaseina ja röhkis. Või et koera saba käis vastu redelipulki, kui ta sai aru, et lapsed on ärganud ja tulevad varsti alla. Mäletan, milline mõnu oli astuda paljajalu virtsa sisse. See oli minule romantika ja lapsepõlv!”
– “Elu ilma teatrita ei kujuta ma hästi ette. Näitlejad, õnnetud, ei oska ju midagi muud peale näitlemise. Olen mõelnud, et läheks saarde elama — mu poja perel on Hiiumaal suvekodu —, aga mida seal päevade kaupa teha? Või siis mõnda lasteaeda tööle, sest ma jumaldan pisikesi lapsi; aga nende kasvatamist peab ka oskama. Nii et näitlejaamet seab elule väga kindlad piirid. Miljon võimalust oma elukutse sees, aga väga napilt väljaspool seda.
Raske on tõsta igapäevast elu – solvumisi, armumisi, täitmata jäänud lubadusi – etenduse ajaks lihtsalt kõrvale. Ka mina olen vaevu paar tundi enne väga tähtsat läbimängu pidanud klaarima oma lavaväliseid, aga teatrisiseseid suhteid. Kahjuks.”
– Hääl on Ita Everi visiitkaart. Mõni ütleb, et ta on uhke, teine, et kamandab – kõik sõltub hääletoonist. “Elu ise ja eluviisid on mu häält vorminud, ei mäleta, et noorena oleks seda kuidagi eriliseks peetud, pigem vastupidi. Peenike, ähmane, ilma ulatuseta hääleke oli.”
Näitlejameisterlikkuse õppejõud Sudakov kurtis: “Kallis laps, teist võiks peaaegu näitleja saada, kui teil oleks natukenegi häält!” Praegu on Ita häälel harva esinev amplituud: madalast mehelikust bassist kuni kõige kõrgema naishääleni.
– Ita Everi ja Eino Baskini oivaline lavaline klapp näitlejatena tekitas aastaid illusiooni hästi toimivast paarisuhtest. “Meil oli alguses tõesti harmooniline abielu, mitte midagi halba ei saa öelda. Kui Roman sündis, tuli Eino sünnitusmaja akende alla ning andis märkide abil mõista kui õnnelik ta on. Poissi esimest korda sülle võttes ütles ta nii armsalt: “No vaata, milline junn meile sündis!”
– Gunnar Kilgas oli Ita Everi kaaslane 43 aastat. “Mõnikord olime pikemalt kahekesi Hiiumaal. Oi, need olid toredad korrad! Jõime õhtuti teed ja konjakit ning sõime šokolaadi. Ükskord ampsasin nalja pärast šokolaaditüki suhu ja käskisin tal selle mu huulte vahelt ära võtta. Sa mõtle, ta hammustas mind huulde! Ma vihastasin nii, et ägasin talle kotiga, aga Gunnar ainult pobises: “Ma pole sellist asja varem teinud!”
Ma tunnen Gunnarist kohutavalt suurt puudust. Tema haris ja õpetas mind, oli mu vaimne tugi, kellega sai kõigest rääkida. See annus ilusat, mis minus on, pärineb temalt.”
– Ita Ever armastab mehelikku huumorit, pikantseid nalju ja roppe anekdoote. Naiselikud harrastused, nagu küpsetamine või tikkimine, ei haaku temaga mitte üks põrm. “Keegi ei suuda mind panna tolmu pühkima. Ma vaatan oma tolmu ja kirjutan sinna peale “ITA”, ja kui see läheb ära, siis puhun ülejäänud tolmu eemale, et ma seda ei näeks. Kui tuleb mõni vaba päev, eks ma siis viimaks pühin tolmu kõikjalt taas kokku.”
– Ita Everil olid tumepunased, kastanpruunid juuksed. “Tal olid imeilusad, õudselt ilusad, vastikult ilusad juuksed,” nii ütlevad klassiõed. “Minu juuksed olid ikka kohe hästi tutt-punased kuni 15. eluaastani, siis hakkasid minema kastaniks. See kombinatsioon – punased juuksed ja rohelised silmad – on kriminullides tavaliselt kõige halvematel naistel.” Everite suguvõsas polnud rohkem punapäiseid ja tedretäppidega lapsi.
– “Ühel päeval juhtus trollis piinlik lugu. Sõitsin number kuuega, millega ma tavaliselt ei sõida. Peatuste vahel pidas trollijuht äkki kinni, ronis välja ja läks otsejoones kioskisse. Ostis sealt kimbu lilli ja trampis siis sirgelt läbi trolli minu juurde. Ma istusin kusagil keskel. Ja siis see kõne: “Teie olete minu lemmiknäitleja! Miks Te kunagi kuuenda trolliga ei sõida? Tahtsin Teie juubelile tulla, aga näe, ei saanud olin tööl!”
Issand, kui piinlik mul oli, venelased hakkasid kohe sosistama, et kes see selline on. Õigus ka, neil pole ju õrnematki aimu, KES on see inimene, kelle pärast troll kinni peetakse. Sellesarnaseid lugusid juhtub minuga ikka ja jälle.”
– “Veel olen ma selline kummaline tüüp, kes tunneb andmisest tunduvalt suuremat rõõmu kui saamisest. Minus on omajagu suur annus ema Theresat. Kui mul ei ole lastelaste juurde minnes midagi kotis, siis ma parem ei lähe üldse. Mul võib külmkapp olla täiesti tühi ja ma ise näljas ja paljas, ikkagi suudan särada, kui olen saanud midagi anda. Jah, ma olen selline täielik boheemlane, kes on praktilise elu suhtes absoluutne null.”
– “Parim sünnipäevakink oleks üks väga ilus lihtne lillekene. Ma armastan hästi lihtsaid lilli. Mäletan, et kui olin veel kooliplika, sai minu sünnipäeva ajal käidud korjamas sinililli Veskimetsas. Meie ilmad on nüüdseks nii palju muutunud, kogu atmosfäär ära rikutud ja seetõttu tulevad need lillekesed kõik natukene hiljem. Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.”
Kasutatud allikad: Margit Kilumets “Ita Ever. Elu suuruses”; Ajaleht Pealinn “Ita Ever: Mu loomingu finaal pole veel käes”.
