10 armsa vanaema meenutused raamatust “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”

Autor Tiina Pihlak | 12/05/2019 0 kommentaari

Tänasel kaunil emadepäeval piilume südantliigutava ja südamliku raamatu “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” kaante vahele. Raamatus on saja vanaema lood sõjast ja armastusest ning inimhinge sügavusest ja sitkusest. Raamat kinnitab tõika, et maailmas ei ole kangemat jõudu kui naise hing ja armastus tema südames ja tuletab meile meelde, et elu suurim õnn ja väärtus on rahulik aeg armastuses, kallis perekond ja hea tervis.

Raamatu autor Pamela Maran sai idee kirjutada raamat vanaemadest oma mammalt. „Mamma elas Siberis ja naases lastega Eestisse 70ndatel. Mõtlesin tihti, et oleks huvitav tema lugu kirja panna, kas või perearhiivi. Kahjuks ta suri kolm aastat tagasi ootamatult ja kahetsesin väga, et ei lindistanud tema lugusid, ei pildistanud temast enda jaoks mälestusi üles,“ kõneles Maran. 

Esialgu nippide ja retseptide kogumiseks mõeldud kohtumistel läksid hinge vanaemade meenutused elu jooksul üleelatust, ja nii sündis otsus need raamatuna välja anda. Maran ütleb, et õppis kooli ajal ajalootundides küll usinalt fakte, aga alles nüüd, vanaemade lugusid kuulates mõistis ta, millised olid inimeste tegelikud kannatused Eestile keerulistel aegadel. «Ma ei olnud kunagi mõelnud, et küüditamise ajal aitas osa eestlasi seda õudust ellu viia – koostas nimekirju, kaebas naabrite peale –, kuigi võiks arvata, et raskel ajal hoitakse kokku,» mainib ta. 

Autor sõitis üheksa kuuga läbi 15 maakonda, kohtus 100 kange eesti vanaemaga, intervjueeris ja pildistas neid, pani kirja nende mälestused, rahvatarkused, retseptid ja nipid, ja nii sündiski suurest südamest 480-leheküljeline ja mitu kilo kaaluv raamat. 

Vanaemade raamatut kätte võttes tabab lugejat esmalt imestus: “Oh kui raske raamat”, seejärel suur heldimustunne – nii palju armsaid vanaemasid ja nende lugusid ühe raamatukaane vahel! Ja kui palju isuäratavaid retsepte ning kasulikke elutarkusi, nippe ja õpetusi. 

See raamat võtab lugeja täielikult enda lummusesse, pikkadeks päevadeks ja öödeks, täites samaaegselt nii sügavaima kurbuse ja kaastundega kui ka tekitades lõpmatut imetlust ja austustunnet nii nende armsate vanaemade vastu, kelle lood on raamatus, kui ka meie endi vanaemade vastu. 

Autor on osanud lugusid kirja pannes ise nii minna nende lugude sisse ja tuua need lood läbi oma sõnade lugejateni, et lugeja tunneb läbi raamatulehtede kõiki neid emotsioone, nii häid kui ka kurbi –  jättes sind jahmunult istuma ja aknast mõtlikult välja vaatama, kui ka tuues ootamatuid naerupursatusi läbi pisarate. 

Ja kummalisel kombel, lugedes saja kange eesti naise mälestusi, hakkab järsku hea ning sa tunned tänulikkust ja uhkust. Tänulikkust praeguse aja eest, sest praegusel ajal on kõik hästi! Ja uhkust – sest kõik need armsad vanaemad on meie endi väikese Eestimaa kanged ja head vanaemad, mitte kuskilt seitsme maa ja mere tagant kaugest muinasjutust.  

Selle tänulikkuse ja uhkuse tundega toomegi oma lugejateni katkendid 10 imetlusväärse vanaema elulugudest raamatust “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”.

Võtke nüüd mõnusalt ligi tassike teed, pange kaunile kevadpäevale vaatamata oma armsa vanaema kootud sokid jalga või soe sall üll, ja ärge unustage taskurätikuid silmanurga pühkimiseks, sest siit tuleb üks tõeliselt liigutav lugemine!

Ja külastage oma kallist vanaema, et teda kõvasti kallistada, või kui ta on juba meie seast lahkunud, siis lehvitage talle kõrgele pilvepiirile! Mõnusat lugemist! 

 

Aita Karjatse (80), 2 last, 4 lapselast

Aita sündis Harjumaal Hirvli külas pere kolmanda tütrena. “Ega see isale just meeldiv üllatus olnud,” sõnab ta naerdes. “Esialgu jättis nimegi panemata, et las jääb number kolmeks. Lõpuks leppis ja pani nime ka.”

Aital pole vanematest just palju mälestusi, kuid need vähesedki tuksatavad kindlalt südamel. “Ema oli heade soojade silmade ja kauni naeratusega inimene.”

Aita meenutab 1940. aastate jõule. “Vanaema ütles, et ärge nüüd, lapsed, kööki minge. Mõtlesime, et huvitav, mis nüüd toimub. Ja järsku tuli köögist välja ingel! See oli meie ema, nägu jahuga valgeks tehtud, põsed jõhvikatega punaseks vääbatud, sulgedest tehtud tiivad ja valged riided seljas. Ta tõi meile suure-suure kastitäie Kawe (Kalevi eelkäija) kompuvabriku komme ja präänikuid. Oi, missugune lust ja lillepidu see oli!”

Viimane ühise pere mälestus ulatub 1941. aasta jaanipäeva. “Isa tõmbas lipu vardasse, laulsime õdedega hümni, seljas heledad kleidid, väikeste pääsukeste mustritega põlled ees.“ Kaunis pilt mattus juba mõne kuu pärast pisarate alla.

Vanemad olid kohalikus kultuurielus aktiivsed inimesed, kes keerulistel aegadel mitmete asjaolude tõttu varjasid nõukogudeaegseid valitsuse liikemid Neeme Ruusi ja Oskar Cheri. See vastutulek muutis kogu pere elu jäädavalt.

Uudishimulik koolijuhataja pani tähele, kuidas Paju talus voorivad autod edasi-tagasi ja avastas, et keegi on talus varjul ning andis pere valda üles. Omakaitse mehed viisid esialgu isa ära, seejärel ema, vanaema, vanaisa, onu, onunaise. “See oli 17. septembril. Mehed karjusid isa-ema peale, Meie olime nii väsinud ja meid saadeti magama. Vanemad veel kallistasid meid…” Aita hääl murdub sosinaks. “Hommikul ärkasime üles. Toad olid tühjad – mitte kedagi ei olnud. See oli kohutav… See saadab mind terve elu…” Kuigi Aita silmad täituvad pisaratega, sõnab ta naeratust vägisi suule surudes, et ta on ikkagi õnnelik, sest tema on saanud oma lastele ja lastelastele olemas olla.

Ometi polnud miski lohutuseks 77 aastat tagasi nelja-aastasele Aitale ja tema kuue- ning kaheksa-aastasele õele, kes nüüd ihuüksi jäid. Lapsed nutsid ja ootasid iga päev, et tuttav nägu tuleks mööda teed kodupoole. Nad ei teadnud, et 30.novembril olid vanemad hukatud. Detsembris lasti koju vanaema ja onunaine, kes lisaks oma kolme- ja üheaastasele pojale sünnitas aasta lõpus veel ühe poja. 

Vanaema pidi nüüd kolmele lapsele olema nii ema kui ka isa eest. “Ta oli tõeliselt vapper naine!” kiidab Aita. 

Aita õppis eelkooli kasvatajaks ja töötas Riisipere lastekodus. Sellest sai lõpuks üks elu suurimaid õnnestumisi – Riisiperes kohtas ta sarmikat meeskasvatajat. 

“See oli armastus esimesest silmapilgust. Kui ta mulle otsa vaatas, siis olin plärts! vastu seina nagu postmark! Tal on pruunid silmad ja mul on nõrkus pruunide silmade vastu,” pugistab Aita naerda. Järgmisel aastal täitub paaril 60 abieluaastat ja paistab, et sädet jätkub tänini. 

“Kõike arvesse võttes – kui raske lapsepõlv mul oli – olen ma ikkagi õnnelik inimene. Ma olen olemas, mul on armas abikaasa, nii toredad lapsed ja lapselapsed. Jah, ma olen õnnelik,” sõnab ta siiralt naeratades.

 

Alma Kallion (91), 1 laps, 2 lapselast, 1 lapselapselaps 

90-aastaste vanaemadega kohtumisel tuleb olla valmis selleks, et kõrvakuulmine on jäänud kehvaks ja vanu asju tuleb pisut kauem meelde tuletada. Hoopis teine lugu on Almaga, kes on äärmiselt särtsakas, fenomenaalse faktimäluga ja teda võiks ka välimuse järgi põlvkonna võrra nooremaks pidada. Kui keegi teab igavese nooruse saladust, siis peab see olema Alma.

Alma toimetas 18 aastat Saku pensionäride ühenduse juhatuses, kirjutas 20 aastat kroonikat, laulis ansamblis ja nüüd toimetab päevakeskuse lauluklubis. Kes teeb, see jõuab! “Vahepeal oli mul infarkt ja hädasid jubedamal kombel, aga ma tean, mida pean tegema, et terveks saada. Esimene asi – tee selgeks, mis viga on,” õpetab Alma. Kui on väsimus või küüned haprad, siis see on märk millestki kolmandast, mille algpõhjus tuleb välja juurida, usub proua. Ja siis tuleb mõelda, et saad terveks ja saadki terveks! “Kui mul uni ära läheb, siis ma ei mõtle muremõtteid. Mõtlen, et nagunii elan edasi ja see on kõige olulisem.”

Alma laulab rõõmsal rinnal oma armsate eakatega ja käib mööda üritusi, ajaloohuvi säilitab ta perekonnaarhiivi kokku pannes ja keha liikumises aiatöödel nokitsedes. Küllap see kõik aitab hoida ka kõrges eas mõistuse terava ja südame soojana!

Alma meenutab ajalugu:

• 70ndatel tehti soenguid paberist tutsakutega. Vihikulehe paberid kortsutati nutsakaks, juuksesalgud keerati ümber selle pähe ja seoti ööseks kinni. Hommikuks olid ilusad lokid peas.
• Almale õpetati kodumajanduskoolis: erinevaid mustreid ei sobi koos kanda – täpiline pluus ja triibuline seelik ei lähe mitte. Tumedad ja pikitriibuga riided teevad saledamaks, põiki triibuga laiemaks. Õpetati ka, et vanematele inimestele ei sobi punased ja väga erksad riided. Almale seevastu just meeldivad rõõmsad värvid – punane ja roosa!

Alma uskumised

• Tunne iseennast. Meeleolu ei tohi alla lasta ja keha peab kuulama. Söö kõike, aga vähe.
• Kui teed tööd, siis tee hoolega ja südamest!
• Kui kiidad, siis ära ole kitsi!
• Kui oled haige, siis tuleb mõelda koguaeg, et saad terveks ja saadki terveks!
• Kui und ei tule, otsusta, et nüüd ei lase enam mitte ühtegi mõtet ligi. Kui hakkad mõtlema, siis sellest hargneb välja uus ja uus lugu ning lõpuks ei saagi magada. Väiksemgi mõttelõng tuleb maha suruda.

 

Hilja Hiis (78), 2 last, 5 lapselast, 7 lapselapselast 

Hilja on heatahtlikkuse, soojuse ja õrnuse kehastus. Tema sõnad on kui pehme sall, mis mähivad kuulaja lugudesse, millest ka kõige koledamad on palistatud õpetliku ja armastava sõnumiga.

Hilja on terve elu elanud Kärdlas. Tema isa oli liini tehnilise sõlme ülem ja ema kodune. Raske öelda, kumma töö oli vaevalisem, arvestades, et peres kasvas 11 last. “Ema oli tõesti kuldaväärt. Meil oli väga kokkuhoidev perekond. Meil polnud rikkust ega ka ihanud seda. Emast on mul alati meeles tema naeratus, tasakaalukus. Kuigi ajad olid vaesed, siis toit oli meil alati laual. Ma ei tea, kust ta selle välja kiskus, aga ka naabrilapsed sõid meil ja naabritädidele viis ema süüa. See pole lapsepõlve nostalgia, aga ema-isa olidki väga head vanemad,” räägib Hilja imetlusnoodiga hääles.

Naine on omamoodi ime küll headuse, küll üleelamiste poolest – ta on ellujääja lennuõnnetuses.

“See oli 23. novembril 2001. aastal. Mul oli kuus päeva enne seda väga raske operatsioon. Tütar ostis mulle lennukipileti, et saaksin kiiremini koju puhkama ja taastuma minna. See oli tavaline liinilennuk, 14-15 kohta, AN tüüpi. Mul oli juba lennukisse minnes kuidagi pahaendeline tunne. Ma ei tahtnud minna, aga operatsioon oli selline, et ikka tahad kiiresti koju jõuda. Mingi hääl sees ütles, et kuna kõik haavad on värsked, siis istun lenduri taha. Muidu olin ühe meremehe kõrval, kes sai õnnetuses surma. Olime natuke aega lennanud, jõudsime Hiiumaa kohale ja mõtlesin, et miks võtab lennuk nii järsku kiirust maha, kui lennujaama tuled veel ei paista. Jõudsin seda mõelda, kui käis järsku rünts ja oligi kõik.”

Lennuk kukkus Palade sohu lähedale, 100 meetrit kõrgepingeliinist eemale. Vastasel juhul oleks õhusõidukist vaid tulemeri järele jäänud. Naisel oli rangluu – ja õlavarreluumurd, jalad puruks. Rohkem ei taha Hilja loetleda, sest mis sellest õudusest ikka mäletada. Lennuki pardal olnud 17 inimesest üks suri kohapeal, teine hiljem haiglas. 

Selle traagilise sündmuse kohta ütleb Hilja: “Ma ei ole kordagi mõelnud, miks see minuga juhtus. Aga see pani mind rohkem kõike hindama. Armastust tekkis südamesse veel rohkem. Elu sai kallima hinna. Ma armastasin ka enne oma lapsi, aga praegu olen veel kuidagi eriliselt tänulik, et nad mul olemas on. Nad on mul tõesti väga tublid. Minu elu mõte on – kõik, mis elu toob, on ületatav! Peaasi, et rahutaevas oleks pea kohal. Ja kui lapsed on terved, siis olen ka mina terve ja õnnelik,” lausub Hilja taas sooja naeratusega.

Mamma Marie Sinijärve elutargad ütlemised. Kogunud tütar Hilja Hiis.

• Iga laps sünnib siia ilma oma sulgede ja leivakotiga.
• Muudkui reegitakse peenelt kasvatamisest. Kasvatasin üles 11 last, kõiki ühtemoodi. Kümnest said korralikud inimesed, aga ühega sai algusest peele ränkust nähje ja tunda ning ei tulnudku õiget inimest.
• Aga siiski ta ütles: “Olen karja lapsi üles kasvatanud, aga ükski pole mu silmil käinud.” St emale halvasti ütelnud.
• Iga lind elagu oma sulgedega. See tähendab, et ole see, kes sa oled – ära püüa olla tähtsam ja targem, kui sind on loodud.
• Sandid sõnad tulevad kergesti välja, head sõnad on kusagil luku taga.
• Kui on anda, siis andke. Siis on koht, kuhu saab juurde tulla.
• Iga raske asi pöördub ühel päeval heaks.
• Iga sant asi on mikekski (millekski) hea.

 

Maime Saar (84), 2 last, 6 lapselast

“Tule sisse, kallis laps,” tervitab Maime sooja naeratusega oma koduuksel. Maime võtab mul käest kinni ning pärib, millise tee võiks hakkama panna. “Kummeli, piparmündi? Või teeme hoopis seitsmevägilase teed!” otsustab proua. Nagu oleks oma mamma juurde tulnud.

Maime on naine nagu aardelaegas. Tal on vesta põnevaid lugusid ja seda alati naerul sui. Aga kui jutt läheb taimedele, siis jätkub seda kauemaks kui kannutäieks teeks. Maime on üle 25 aasta korjanud taimi ja tarkusid ühes nendega. Võib-olla on see tulnud tema enda vanaemalt, kellest naisel on vaid mõned mälestused. Kord tulnud vanaema kodumaadel Räpina kandis mööda teed vastu, sõnajalad ümber pea. Maime mõtles: “Kas vanaimä om ullis lännü?” Kuid vanaisa seletas, et sõnajalad aitavad peavalu vastu. Kui nendega voodi ära vooderdada, siis võtab ka kondivalu ära. Küll mamma teadis juba taimetarkuseid. Maimel endal läks nendeni jõudmiseks kauem aega.

Pajatada on naisel ka selle kohta, muda vanemad kord talle õpetasid. “Ema ütles alati, et tee, palju jõuad, ja tee, mida suudad. Paps ütles: “Laps ära varasta ega valeta, siis austavad inimesed sind.” “Ausalt tegutsemisest on Maime terve elu lugu pidanud. “Kuri nägu, see teeb häbi. Naeratus lööb kõikjal läbi! Ükskõik, mis ka ei juhtuks, hoia püsti sa pea. Kui pettud, mõtle, kes teab, milleks see on hea. Ega elu selle pärast seisma jää veel. Küll ükskord õnn mind ootab veel ees!” loeb proua isa öeldud read ette.

Vanaema Maime tarkused

• Koputa köhale – Kui hingamisteedes on palju röga, siis koputa sõrmeotstega rindkerel hingamisteede piirkonnas. See aitab rögal lahti pääseda. 

• Taimede korjamisest – Taimi tuleks korjata enne lõunat, hommikuse päikesega. Õhtul on niiskust liiga palju. Kui korjad taimi, siis ole näoga päikese poole. 

• Meliss – Iga naine peaks päevas jooma tassi melissiteed, siis püsib 10 aastat noorem. Meliss noorendab.

• Üheksavägise võim ja vägi – Üheksavägine on kaheaastane taim. Teisel aastal kasvab ta kuni kahemeetriseks ja sellelt saab õisi korjata. Õite kuivatamisega peab vaeva nägema, muidu need kipuvad hallitama minema. Laota õied piisavalt laiali. Maime kuivatab taimi vabalt õhus, kuid enne pakendamist laseb veel ahjus paar minutit 40 kraadi juures kuivada. Taimel on üheksa mehe vägi. Mõjub põletikuvastaselt, puhastab kopse, lahtistab röga, puhastab lümfe, desinfitseerib.

 

Helju Tammik (86), 3 last, 6 lapselast, 7 lapselapselast 

Puidust, kadakatest ja päevapraadidest lõhnavas Avinurme puiduaidas võib üsna tihti kohata üht särtsakat prouat. Kui see proua punub parajasti laastukorve, siis võib olla kindel, et tegemist on Heljuga.

Ta võib tänada õnne, et pensionipõlves saab ta olla lähedastega koos ja teha midagi, mis rõõmustab südant ja rahustab meelt. Naise ilmaletulek oli juba isegi paras ime. Enne teda sündis naise vanematele veel kolm tütart, kellest kaks surid beebieas ja kolmas mõneaastaselt. Saatus oli noorpaarile armutu ja läks seitse aastat enne kui nad uuesti proovida julgesid. “Ema rääkis mulle hiljem, et kui ta oli mind magama pannud, siis vaatas hirmuga, millal nüüd mina ära suren. Ta nii kartis,” räägib proua. Mõni ime, kui ema pidi kolm armastusega oodatud last mulda sängitama ja alles neljakümneselt taas südame rindu võtta tihkas.

Kuid Helju oli teist masti – tugev, hakkaja ja ellujääja. Põnn armastas hirmsasti hobuseid ja talitas neid ka koos emaga. Tõõtegemises ei hellitanud teda keegi. Metsikust lapsepõlvest hoolimata sirgus Helju töökaks neiuks, abiellus, sai lapsed.

Naine ise tunneb puudust armsast abikaastast, kellega 65 aastat sai ühte sammu astutud. Mees lahkus alles mõned kuud tagasi ja Helju püüab harjuda üksi olemisega. “Ei tohi kurta ega viriseda,” usub ta. “Mul on üks kana. Teised viis kull või keegi ära. Tema leiab ka, et on seltsi vaja ja kui lapsed koju tulevad, siis naeravad, et kana ja vanaema tulevad koos vastu.”

Kapsapiirakad

Jõgevamaa üle sajandi vanune retsept

Vanasti valmistati piirakaid rukkileivatükkidest, mis leotati veel ja jäeti paariks päevaks hapnema. Nüüd saab teha piirakat juuretisest. See pane astjasse, lisa vesi ja sool ning sõtku rukkijahuga läbi. Pane paariks tunniks ajaks kerkima, alla ära löö.

Samal ajal võta hapukapsas ja pigista veest korralikult tühjaks. Hapukapsas võiks olla kergelt läbi keedetud. Võid lisada ka keedetud tange. Sega sisse pekisema soolaliha kuubikud.

Kui tainas on kerkinud, rulli lahti ja aseta selle keskele kapsasegu. Keera ääred kokku ja vormi pätsike ühtlaseks piirakaks.

Vanasti võeti ahjust sõed välja ja lükati pätsid kapsalehel põrandale küpsema. Tänapäeva ahjud juures keera soojus 100 kraadi peale ja kahe tunni pärast saad juba kapsapiirakat mekkida.

Leivateost

Leivapätsi keskele vajutati sõrmega kolm lohku – isa, poeg ja püha vaim. See hoidis ära kurja silma või siis andis lihtsalt perenaisele märku, kuidas leib küpseb ja kerkib.

 

Aino Leit (80), 2 last, 4 lapselast, 7 lapselapselast, 1 lapselapselapselaps

Aino on harukordne vanaema, sest lisaks sellele tiitlile on ta ka vanavanaema ja vanavanavanaema ehk vaarvanaema. Kepsakust jagub niivõrd, et proua võiks kunagi ka kuuenda põlve ära näha. Praegugi sahmerdab ta purke ja hiodiseid täis köögis, et kibedal suveajal kõik hea valmis saaks. Loomulikult ikka lastele.

Aino ema oli Virumaal talus teenija, hiljem töötas laudas. “Näljas me polnud, aga rahaliselt oli väga raske. Kui toodi silku suurte tünnidega ja sai kartuli soolvette torgata, küll see siis oli piduroog, räägib proua.

Pärast seitsmendat klassi läks Aino emale lauta appi, sest 25-kilomeetri kaugusele Väike-Maarjasse keskkooli minemiseks raha polnud. Tüdruk käis juba 10-aastaselt laudas tööd tegemas. “Ema kudus mulle sussid ja käisin nendega koolis. Kooli direktoriproua oli tore, andis mulle kalossid, et kuidas muidu sussidega käin. Kalossid jäid kolhoosis käies väikeseks ja pigistasid varbad kõveraks, sõnad Aino ja näitab praegugi väändunud varvast.

“Lapselapsed panevad nüüd mu silmad särama. Mul on nii hea meel, kui nad tulevad. Ei raatsi neid ära saata ja kohe nutan kui nad ära on läinud. “ Kuidas küll vanaema jaksab, oma 500 purgi keskel, siiamaani põnne kantseldada? “Ma kohe ei tea”, põrutab ta kaks rusikat põlvele. “Ei jõuagi!”

Aino nipid

• Et juust kauem seisaks, pane juustutopsi tükk suhkrut.
• Leib seisab kauem värske, kui panna juurde õun.
• Väga soolase supi sisse pane marli sisse keeratud peotäis riisi ja lase supp uuesti keema.
• Liha säilib kauem, kui keerata pärgamendipaberisse ja seejärel linasesse riidesse, mis on niisutatud soolases vees.
• Praetud sibul on maitsev, kui enne praadimist riputada peale veidi tuhksuhkrut.
• Kui kohupiim on liiga hapu, lisa veidi soodat.

 

Elise Sarapuu (89), 2 last, 2 lapselast, 3 lapselapselast

“Armastada elu – kõike elavat ja loodust ning teha tööd kuni käed ja jõud veel jaksavad!”

paljastab Elise õnne valemi, istudes koduaias õunapuude all. “Mul on olnud tõesti õnnelik vanaduspõlv. Tänu jumalale, et olen veel võimaline ona taimekesi hooldama.”

Rõõm aias nokitsemise pärast ei tule mitte 89 eluaastat silmas pidades, vaid sellest, et proua on pime. Toad ja teed kasvuhooneni on ta käsikaudu selgeks saanud. Tunnetus sõrmedes on niivõrd terav, et Elise tunneb kohe ära, kas käe all võrsub till või porgandipealne. Tema elu ainsaks ja suurimaks valguseks on nüüd lapselapselapsed ja toredad naabrilapsed, kes suudavad vahel korvata suurt pimedust, mis Elise päevi saadab.

Kuigi pimedaks jäämine on olnud Elisele suur kaotus, peab ta ennast endiselt rikkaks – naabrilaste ja enda järeltulevate põlvede naer ja kilked on justkui kullasära, mida kogu õu alatasa täis on. Ja vähemalt unenäod on endiselt kirkad ning täis mälestusi möödunust. Koos teise abikaasaga oli palju ilusaid hetki, sai koos palju reisida ja avastada.

“Mulle valmistab rõõmu, et suudan veel liikuda. Saen puid ja talvel tassin tuppa, kütan toa soojaks. Kui elu on antud, siis peab hakkama saama. Raamatute raamatus on öeldud: on aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud elada, aeg antud surra, aeg antud armastada, aeg antud vihata.” Täna on Elusele aeg armastamiseks.

“Armastan oma lapsi, naabrilapsi, armastan õde, kes on kaugel, armastan naabreid, armastan kõiki oma õdede lapsi, väga-väga armastan neid. Igal õhtul, kui istun küünlavalgel, siis ikka räägin: “Hoia, Suur Looja, mu õde, anna talle ikka tervist ja jõudu, et ta iseendaga hakkama saaks.” Minu eest hoolitsevad mu lapsed ja võin siiski olla õnnelik, et olen eluraskustest läbi tulnud.”

Elise tarkused

• Iseenda vigu näed teistes. Enne teiste hindamist, vaata peeglisse.
• Laps on kodu peegel. Sõnad, suu ja silmad on südame peegel. Mida sa räägid, see on su südames.
• Kevade alguses söö tärkavaid võilillelehti. Võilill puhastab verd. Nurmenukulehtedest saad salatile maitsva lisandi.

 

 

Linda Ess (90) 2 last, 4 lapselast, 8 lapselapselast

Linda on lahke justkui päike või soe vatitekk ja tekk on siinjuures paslik võrdlus, sest just nendega on proua pea terve elu tegelenud. 

Linda on kogu oma elu teinud üht tööd – käsitööd ja temaga vesteldes hakkab üha enam tunduma, et just see on lepliku ja rahuliku meele saladus. Kas maksti üksnes 120 rubla või tuli Singerit säristada öötööl – Linda õmbles ainult naudingu ja rõõmuga. “Nüüd tahaks küll juba ära lõpetada,” sõnab daam leebelt. 

„Me kuuleme seda juba viimased 10 aastat,” viskab lapselaps Britta vahele. Kolm põlvkonda toimetavad koos Luhtre turismitalus ja võõrustavad külalisi imeilusas kompleksis. Küllap aitab seegi hoida rõõmsat meelt, kui hommikuputru saab nautida pereringis. Kuid ega selleks Lindal pikka aega olegi, sest õmblusmasinale tuleb anda tuld hommikust õhtuni.

Pärin, et kui tihti siis 90-aastane päriselt ikkagi masinat käiab. „Päev läbi!” sõnab Britta. „Pigem neljani,” täpsustab Linda. „Siis hakkavad „Vaprad ja ilusad” ja „Kirgede torm”.” Vanaemal on lõunapaus ja seebikapaus. Õhtul sirutab jalutuskäigul jalgu ja nii need päevad veerevad ning tekid valmivad. Kui Lindal valmis 100. lapitekk, pani ta need suisa näitusele. Nüüd on neid saanud juba üle 200, suur osa ära kingitud. Ühele tekile kuluvad ära nii vanad kleidid, seelikud kui uued kangad, aga muidugi rohkelt hoolt ja armastust.

Kui tekid ära tüütavad, koob Linda sokke ja kindaid. Kord tellis lapselaps Britta klientidele 100 sokipaari, millest oma 70 vorpis proua paari kuuga valmis. Mis see kaks paari päevas siis ka ära ole! Kuigi käed kipuvad ära surema ja tempo raugeb tasapisi, ei paista Linda õmblusmasinat veel nii pea nurka viskavat. „Mina ei taha niisama istuda. Ma jään sellest suisa haigeks,” arvab ta. „Vanainimesed magavad päeval. Mina mitte. Kui ma haigeks jään, siis on suurem probleem see, et ma ei saa õmmelda, mitte see, et olen haige.”

Britta kiidab kõrvalt, et vanaema pole kunagi kedagi kirunud ega hukka mõistnud, kõik lollused on lastelastele andeks andnud, kulmugi kortsutamata. Küllap see räägib nii mõndagi käsitöö rahustavast jõust. Ja kes seda paremini teaks kui mitte krapsakas 90-aastane Linda.

 

Juta Kivend (73), 3 last, 6 lapselast

Kui ühe Hulja maja värava taga võib kohata palvetavaid Jumala saadikuid, võib arvata, et tegu on Juta Kivendi majaga. Naine, kes leiab pendli abil vastuseid ja hädadele abi, on jumalakartlikele kui punane rätik.

Juta on elus piisavalt vaeva näinud, et nüüd teada, kust tasuks lahendust leida. Kui ta oli kaheaastane, suri tema ema. Kasuema töötas laudas ja juba õige varakult tulu ka Jutal hakata tööd rabama. Kord oli ta köögis abitööline, siis sanitar, lüpsja, brigadir, dispetšer, sigalavalvur. “Ükskõik, mis tööd oli vaja teha, seda tegin,” sõnab Juta soojalt naeratades.

35 aastat tagasi kohtas proua Pendli-Veeliksit, kes koolitas inimesi pendliga toimetama. “Ta kontrollis mind ja ütles, sinu poole pole vaja karta, et võiksid inimestele halvasti mõjuda,” ütleb Juta. Naine korjas kogemusi ning kasutas esialgu pendlina sukanõela. Pärast sai tööriistaks mäekristall, mille lapsed emale kinkisid.

Naine harjutas ja harjutas, kuni sai pendliga sellise koostöö, et riistapuu hakkas osutama juba tähtedele ja “rääkima” suisa pikki lauseid.

Juta valmistab ka käsitsi imekauneid kaarte, milles üheainsamagi jaoks võib kuluda terve päev. Naisel on oskust tarvilikult liikuma panna nii pendlit kui ka sulepead. Ju tema kätes siis mõni seletamatu vägi tõesti peidus on.

Pendli kasutamisest

• Pendliga peab olema viisakas. Kasuta sõna “palun” ja täna teda vastuse eest. 
• Naistel ei tasuks pendelgamisega enne laste sündi tegeleda, muidu võivad pendliga tegeleda nii mehed kui ka naised.
• Emotsionaalse meeleoluga ei tasu pendlit kasutada – see ei pruugi isegi tööle hakata.
• Mäekristall on alustamiseks hea variant.

Juta elutarkused

Kaitseinglitest – Kaitseinglid on koguaeg olemas. Kui palud neid, siis nad tulevad igal ajal appi, hoiavad ja kaitsevad, keerulised olukorrad lahenevad.

Õige mõtlemine –Ära kasuta mõttes eitust. Näiteks ei sobi mõelda: “Ma ei ole haige. Ma ei jää enam haigeks!”. Selle asemel mõtle: Ma OLEN terve!”

Naudi iga ilmanähtust – tuult, vihma, tormi, äikest, kuumust, lörtsi.

 

Hilda Mikk (97), 2 last, 2 lapselast, 5 lapselapselast

Kohtumine Hildaga on suur rõõm. Olenemata sellest, et proual on kõrvakuulmine 100 aasta eel pisut kehvaks jäänud, on mõistus tal see-eest nii terav, et võiks 80 aastat noorematelegi silmad ette teha. Memm rebib kildu kohati nõnda kõvasti, et kuulaja peab jääma hetkeks mõttesse, kas rääkijal on tõsi taga. On-on!

“Kui ausalt ära rääkida, siis Eesti riiki oli vaid kolm aastat olnud, kui ma sündisin,” alustab Hilda jutustamist. “Sõjast on mul nii palju rääkida, aga ma ei karda. Olen eluaeg jutukas olnud.” Proua mõtleb korra järele. “Aga kas pärast kustutada ka saab?” küsib ta mu arvutile viidates, kuhu ma intervjuu üles kirjutan. Ütlen, et saab küll. “No siis ei ole küll midagi.”

“Mul on nii traagilisi sündmusi olnud, aga leppisin kokku, et neist kõigist ei räägi. Need on valuse. Kõik valu kirjutasin üles, mul on mitu kastitäit pakse plokke. Näh, jälle hakkan kiitma – päris hullu aruga,” kõkutab Hilda naerda.

Laias laastus möödus naise nooruspõlv selliselt: tuli venelane, tuli sakslane, tuli venelane, tapeldi, hukati. “Külamees mängis lõõtspilliga: röövel päästis räävli käest, rahvas rääkis suurest väest. Tuu oli ütlemata raske aig,” räägib Hilda sõja-aastaist.

Ainus, mis naise lootust aitas hoida, oli usk Jumalasse, “Meie peres valitses kristlik vaim. Üteldi vaid, jumal tule appi, aita elädä. See lihtne eestlase usk andis palju jõudu, et me es murdu koorma all nagu kõrreke, vaid muudku vaatame, mis tuleb. Küll jumal juhib kõiki!!

Kui proua olevikust mõtleb, siis tunneb ta ainult rõõmu. “Ma olen ÜLIMALT õnnelik. Mu elu on olnu raske, aga ilus. Tööd olen palju tennu, pisarid olen valanu, kaotusevalu tundnu. Olen kõigest üle saanud mitte trullatamise ja trallatamisega, vaid pannud käed kokku ja tänu Jumalale. Mul lapselaps on kullatükk, aitab ees ja taga mul, võtab käest kinni. Ma küsin, noh, räägi, mis poliitika teeb. Ma ju kõva poliitikafänn kah,” räägib Hilda taas laia naeru kõkutades.

“Selline on mu elu olnud – raske, aga ilus! Mis on juhtunud, ongi pidanu juhtuma!”

   ♥   ♥   ♥  

“LUULELAPSED”

Hilda Mikk

Oma laulud olen leidnud lepikust,

kus sinilillede sina.

Olen üles korjanud karjateelt

keskpäeva taevasinas.

Leidnud kevadel mahlakase alt

ja sügise lehtede kullast,

Ka hämara seenemetsa alt

ja külvile valminud mullalt.

 

Võtsin üles ja põue peitsin nad.

seal neid hoolega varjasin seni, kuni

Neil seal kitsas hakkas.

siis jälle mõne paberile panin.

Kas hiljem neid lugenud olen?

 

Ei ole. Mul selleks pole aega.

Ma kohe nad unustan ja uued

korjan üles.

Mis teist lõpuks saab,

mu luulelapsed?

Kas tuul teid laiali kannab

või hoopis tuli põletab,

Hetkeks sooja paistust annab?

♥   ♥   ♥  

Ilusat emadepäeva, armsad emad, vanaemad ja vanavanaemad! 

 

Katkendid ja pildid on pärit Pamela Marani ja kirjastuse Kuldnööbike poolt välja antud raamatust “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”.

See raamat on sajast vanaemast, aga mitte ainult. Neil lehekülgedel saad kõige ausama ülevaate Eesti lähiajaloost ning inimhinge sügavusest ja sitkusest. Oma loo räägib vanaema, kes on saanud välgutabamuse; vanaema, kes on elanud üle lennuõnnetuse; vanaema, kes päästis veerand Eestimaast; vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist; vanaema, kes ülekohtuselt määrati vanglasse; vanaemad, kes veetsid nooruse Siberis ja võitlesid ellujäämise nimel, vanaemad, kes jäid sõjakoledustes orvuks ja kümned teised memmed, kelle lugu paneb õhku ahmima, heldima ja südamest kaasa elama.